Usk on tee, mida mööda liiguvad Jumal ja inimene teineteise poole. Esimese sammu teeb Jumal, kes usub alati ja tingimusteta inimesesse. Ta annab inimesele teatud märgi, teatud aimduse Tema kohalolekust. Inimene kuuleb justkui Jumala salapärast kutset ja tema samm Jumala poole on vastus sellele kutsele. Jumal kutsub inimest avalikult või salaja, käegakatsutavalt või peaaegu märkamatult. Kuid inimesel on raske Jumalasse uskuda, kui ta ei tunne esmalt kutsumust.

Usk on mõistatus ja sakrament. Miks üks inimene kõnele vastab ja teine ​​mitte? Miks on nii, et üks, olles kuulnud Jumala sõna, on valmis seda vastu võtma, teine ​​aga jääb kurdiks? Miks üks, olles oma teel Jumalaga kohtunud, jätab kohe kõik maha ja järgneb Talle, teine ​​aga pöördub ära ja läheb minema? „Kui ta möödus Galilea mere äärest, nägi ta kahte venda, Siimonit, keda kutsuti Peetruseks, ja Andreast, tema venda, sest nad olid kalurid, ja Ta ütles neile: Järgige mind… Ja nad lahkusid kohe omast võrgud ja järgnes Talle. Sealt edasi minnes nägi ta veel kahte venda, Jaakobust Sebedeust ja Johannest… ja ta kutsus nad ning nad jätsid kohe paadi ja oma isa ning järgnesid talle.” (Matt. 4:18-22). Mis on Galilea kalurite valmisoleku saladus, jättes kõik selja taha, järgida Kristust, keda nad näevad esimest korda elus? Ja miks rikas noormees, kellele ka Kristus ütles: “Tule ja järgi mind”, ei vastanud kohe, vaid “lahkus kurvana” (Matteuse 19:21-22)? Kas mitte sellepärast, et nad olid vaesed ja sellel oli “suur vara”, neil polnud midagi peale Jumala ja sellel olid “aarded maa peal”?

Igal inimesel on maa peal omad aarded – olgu selleks raha või asjad, hea töökoht või heaolu elus. Ja Issand ütleb: “Õndsad on vaimuvaesed, sest nende päralt on taevariik” (Matteuse 4:3). Luuka evangeeliumi iidsetes koopiates on Luukas veelgi lihtsam ja otsesem: „Õndsad on vaesed, sest teie päralt on Jumala riik” (Lk 6:20). Õndsad on need, kes tunnevad, et neil pole siin elus midagi, kuigi neil on palju, kes tunnevad, et ükski maise omandamine ei saa asendada inimese Jumalat. Õndsad on need, kes lähevad ja müüvad kogu oma varanduse, et saada üks kallis pärl – usk (Matteuse 13:45-46). Õndsad on need, kes on mõistnud, et ilma Jumalata on nad vaesed, kes on Tema järele janunenud ja nälginud kogu hingest, kogu oma mõistusest ja tahtest.

Sõna usust pole kunagi olnud lihtne mõista. Kuid meie ajal on inimesed maise olemasolu probleemidest nii haaratud, et paljudel pole lihtsalt aega seda sõna kuulda ja Jumalale mõelda. Mõnikord taandub religioossus jõulude ja ülestõusmispühade tähistamisele ning mõne muu rituaali järgimisele, et “juurtest mitte lahti murda”, rahvuslikest traditsioonidest. Kusagil muutub religioon ühtäkki “moeks” ja inimesed lähevad kirikusse, et naabritega sammu pidada. Kuid paljude jaoks on peamine ärielu, töö. “Äriinimesed” on 20. sajandi eriline põlvkond inimesi, kelle jaoks ei eksisteeri midagi peale nende enda funktsiooni mingis “äris”, äris, mis neelab nad täielikult ega jäta vähimatki tühimikku ega pausi, mis on vajalik Jumala hääle kuulmiseks.

Kuid paradoksaalsel kombel kuulevad inimesed keset asjade, sündmuste ja muljete müra ja tsüklit oma südames Jumala salapärast kutset. Seda üleskutset ei pruugita alati samastuda jumaliku ideega ja sageli tajutakse seda subjektiivselt lihtsalt kui teatud tüüpi rahulolematust, sisemist rahutust ja otsimist. Ja alles aastaid hiljem mõistab inimene, et kogu tema eelnev elu oli nii poolik ja vigane, kuna selles polnud Jumalat, kelleta on ega saagi olla eksistentsi täius. “Sa lõid meid enda jaoks,” ütleb õnnis Augustinus, “ja meie süda vireleb rahutult, kuni puhkab sinus.”

Jumala kutset võib võrrelda noolega, millega Jumal nagu kogenud jahimees haavab inimese hinge. Veritsev ja mitteparanev haav sunnib hinge, unustades kõik, arsti otsima. Selle, kes on kutset tundnud, hing muutub kinnisideeks tulihingelisest tõmbest Jumala poole. “Ja sellise hinge mõtted,” kirjutab Egiptuse munk Macarius, “põlevad vaimsest armastusest ja ohjeldamatust ihast aina hiilgavamate ja säravamate vaimuiluduste järele, vaevuvad ohjeldamatu armastusega taevase peigmehe vastu ja … pingutavad kõige ülevamale ja suurimale, mida inimmõistus ei suuda enam väljendada ega mõista… Läbi suurte tööde, pingutuste, pika askeesi ja täiusliku võitluse… imetlevad selliseid hingi alati taevalik vaimsed saladused ja neid kannab Jumala ilu mitmekesisus, otsides suures janus parimat ja suurimat. Sest jumalikus Vaimus peitub mitmekülgne ja ammendamatu, kirjeldamatu ja kujuteldamatu ilu, mis ilmutab end väärt hingedele rõõmuks, naudinguks ja eluks. lohutust, nii et puhas hing, iga tund kõige tugevama järele ja tuline armastus taevase Peigmehe vastu, ei vaadanud enam kunagi maistele asjadele, vaid oli täielikult teda valdab tõmme Tema vastu.”

(Igum. Hilarion (Alfeev). „Usu sakrament. Sissejuhatus õigeusu dogmaatilisse teoloogiasse“).

Link täisväljaandele: Usu müsteerium. Sissejuhatus õigeusu dogmaatilisse teoloogiasse