Kristlik abielu on võimalus abikaasade vaimseks ühtsuseks, mis jätkub igavikus, sest „armastus ei lakka kunagi, kuigi prohvetlik kuulutamine lakkab ja keeled vaikivad ja teadmine kaotatakse”. Miks usklikud abielluvad? Vastused kõige levinumatele küsimustele pulmade sakramendi kohta leiate preester Dionisy Svechnikovi artiklist.
Pulmade teemalise vestluse alustamiseks tasub esmalt läbi mõelda õigeusu õpetus abielu kohta. Lõppkokkuvõttes tähistab pulm kui jumalateenistus ja Kiriku armust täidetud tegu kirikliku abielu algust. Abielu on sakrament, milles mehe ja naise loomulik armastusliit, millesse nad vabalt sisenevad, lubades olla üksteisele truud, pühitsetakse Kristuse ja Kiriku ühtsuse kujuks.
Õigeusu kiriku kanoonilised kogud toimivad ka Rooma juristi Modestine’i (III sajand) välja pakutud abielu määratlusega: “Abielu on mehe ja naise liit, elu osadus, jumalikus ja inimlikus õiguses osalemine.” Kristlik kirik, olles laenanud abielu määratluse Rooma õigusest, andis sellele kristliku arusaama, mis põhines Pühakirja tunnistusel. Issand Jeesus Kristus õpetas: „Mees jätab maha oma isa ja ema ning ühineb oma naisega ja need kaks saavad üheks lihaks, nii et nad pole enam kaks, vaid üks liha. Sellepärast, mille Jumal on kokku liitnud, seda ärgu keegi lahutagu!” (Matteuse 19:5-6).
Need, kes soovivad abielluda, peavad olema usklikud ristitud õigeusklikud kristlased. Nad peavad sügavalt mõistma, et Jumala poolt heaks kiidetud abielu loata lahutamine, samuti truudusetõotuse rikkumine on absoluutne patt.
Dokumendi täisversiooni leiate järgmiselt lehelt: www.pravmir.ru/venchanie-chast-1-pochemu-brak-tainstvo
Abielu on mehe ja naise liit, mille on loonud Jumal (1Ms 2:18-24; Mt 19:6). Apostel Pauluse sõnade kohaselt sarnaneb abielu Kristuse ja Kiriku ühendusega: „Mees on naise pea, nii nagu Kristus on Kiriku pea ja Ta on ihu Päästja. Kuid nagu kirik allub Kristusele, nii alluvad naised kõiges oma mehele. Mehed, armastage oma naisi, nii nagu Kristus armastas Kirikut ja andis end tema eest. <…> Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning ühineb oma naisega ja need kaks saavad üheks lihaks” (Ef 5:23-25, 31).
Takistused on muidugi olemas. Küsimus, ütlen kohe, on üsna lai ja samas väga huvitav. Tõsi, enamasti küsitakse veidi teistmoodi: “Keda tohib (ei tohi) pulma lubada?” . Veelgi sagedamini kirjeldavad nad konkreetset olukorda ja küsivad, kas on võimalik abielluda. See aga ei muuda olemust. Seetõttu räägin teile kõigest järjekorras. Siinkohal pean kirikuseadust võimalikult täpselt tsiteerima, et lugejal ei tekiks lahknevusi.
Kirikliku abieluseaduse järgi on abielu sõlmimisel absoluutsed ja tingimuslikud takistused. Abielu absoluutseks takistuseks peetakse neid, mis selle samaaegselt lahutavad. Abielu tinglikud takistused on takistused, mis keelavad abielu teatud isikute vahel perekondlike või vaimsete sidemete tõttu. Niisiis tuleks kirikliku abielu sõlmimise absoluutseks takistuseks pidada järgmist:
1. Abielus ei saa sõlmida uut, sest kristlik abielu on tingimusteta monogaamne, s.t. monogaamne
2. Kirik keelab vaimulikel, s.t abielluda. need, kes võtsid vastu pühad korraldused (Trullo kirikukogu 6. kaanon).
3. Halkedoni kirikukogu 16. kaanoni, Trullo kirikukogu 44. kaanoni, Konstantinoopoli kaksikkogu 5. kaanoni, Püha Vassiliuse Suure 18. ja 19. kaanoni järgi on munkadel ja nunnadel abiellumine keelatud. pärast tõotuse andmist.
4. Vastavalt kirikuseadusele loetakse leseks jäämist pärast kolmandat abielu absoluutseks takistuseks uue abielu sõlmimisel. Vastasel juhul võib selle reegli sõnastada nii: “Neljanda kirikliku abielu sõlmimine on keelatud.” Need. Pulmasakramenti ei saa teha neile, kes soovivad sõlmida oma esimese kirikliku abielu, vaid juba neljanda tsiviilabielu.
5. Abielu sõlmimise takistuseks on süü eelmise abielu lagunemises. Isik, kes on süüdi abielurikkumises, mille tõttu esimene abielu lahutati, ei saa uut abielu sõlmida.
6. Abiellumise takistuseks on ka füüsiline ja vaimne suutmatus selleks (idiootsus, vaimuhaigused, inimeselt võimaluse äravõtmine oma tahet vabalt väljendada).
7. Abiellumisel on teatud vanusepiirangud.
8. Abiellumise takistuseks on pruudi või peigmehe vanemate nõusoleku puudumine.
See nimekiri piirab abielu absoluutseid takistusi. Nüüd on mõttekas rääkida tingimuslikest takistustest.
1. Pruudi ja peigmehe vahelise tiheda veresuhte puudumine on abiellumise vajalik tingimus. See reegel ei kehti mitte ainult seaduslike laste, vaid ka vallaslaste kohta. Suguluse lähedust mõõdetakse kraadide järgi ja astmeid määratakse sündide arvu järgi: isa ja poja vahel, ema ja poja vahel – üks suguluse aste, vanaisa ja pojapoja vahel – kaks kraadi, onu ja õepoja vahel – kolm. Üksteise järel järgnev kraadide jada moodustab perekonnaliini.
2. Lisaks sugulussuhetele on abielu takistuseks varasuhted. Need tekivad kahe klanni lähenemisest nende liikmete abielu kaudu. Omandit võrdsustatakse veresuhtega, sest mees ja naine on üks liha. Äiad on: äi ja väimees, ämm ja äi, kasuisa ja kasutütar, õemees ja väimees.
3. Abielu takistuseks on ka hingelise suguluse olemasolu. Vaimne sugulus tekib tänu sellele, et vastristitud inimene tajub ristimisbasseini.
4. Abiellumist takistavad ka nn tsiviilsugulussuhted – lapsendamine.
5. Abielu sõlmijate vastastikune nõusolek on abielu seaduslikkuse ja kehtivuse vältimatu tingimus.
6. Kirikliku abielu kehtivuse tunnustamise oluline tingimus on usu ühtsus.
Dokumendi täisversiooni leiate järgmiselt lehelt: www.pravmir.ru/venchanie-chast-2-komu-nelzya-venchatsya
Kirik peab oma kohuseks julgustada usklikke abielluma „üksnes Issandas” (1Kr 7:39), st nendega, kes jagavad oma kristlikke tõekspidamisi.
Abielu peaks algama vaimse ettevalmistusega.
Enne abiellumist peavad pruutpaarid kindlasti pühadest saladustest üles tunnistama ja neist osa saama. Soovitav on, et nad valmistuksid ülestunnistuse ja armulaua sakramentideks kolm või neli päeva enne seda päeva.
Pulmadeks peate valmistama kaks ikooni – Päästja ja Jumalaema, millega pruuti ja peigmeest sakramendi ajal õnnistatakse. Varem olid need ikoonid võetud vanematekodust, kodupühamutena anti vanematelt lastele edasi. Ikoonid toovad vanemad ja kui nad ei osale pulma sakramendis, siis pruut ja peigmees.
Pruutpaar ostab abielusõrmuseid. Sõrmus on märk abieluliidu igavikust ja lahutamatusest. Üks sõrmustest peaks olema kuldne ja teine hõbedane. Kuldne sõrmus sümboliseerib oma säraga päikest, mille valgusega võrreldakse abielus olevat meest; hõbe – kuu välimus, väiksem valgusti, mis särab peegeldunud päikesevalgusega. Nüüd ostetakse reeglina mõlemale abikaasale kuldsõrmuseid. Sõrmuseid saab kaunistada ka vääriskividega.
Kuid siiski on peamiseks ettevalmistuseks eelseisvaks sakramendiks paastumine. Püha Kirik soovitab abiellujatel end selleks ette valmistada paastu, palve, meeleparanduse ja osaduse kaudu.
Dokumendi täisversiooni leiate järgmiselt lehelt: www.pravmir.ru/tainstvo-venchaniya
