Ristimine on sakrament, milles usklik, kelle ihu kolm korda vee alla kastetakse ja ristimise ajal kutsutakse Püha Kolmainsuse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – nime, sureb lihalikule ja patusele elule ning sünnib Püha Vaimu läbi uuele, vaimulikule ja pühale elule. Sel viisil võetakse ristitu Kiriku liikmeks.
Juba ristimise sakramendi määratlus näitab, et see on seotud inimese elu põhjaliku muutusega. Kristlaseks saamine ei tähenda vaid veendumuste või elustiili muutmist, vaid otsustavat taassündi, uueks inimeseks saamist. Issanda sõnad, et nisuiva ei ela, kui ta ei sure (Jh 12:24), või „Kes ei kanna oma risti… ei saa olla Minu jünger” (Lk 14:27), või Nikodeemusele öeldu: „Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei saa ta Jumala riiki minna” (Jh 3:5), saavad reaalsuseks. Pühakiri ja kristluse ajalugu pakuvad rohkesti näiteid, alustades apostel Paulusest, kuidas Kristusesse uskunud ja ristitud inimesed said tõesti uuteks inimesteks.
Vaimulik sünd tähendab, et inimene lõpetab iseendale elamise ja hakkab elama Kristusele ja teistele, leides sellega ka enda jaoks elu täiuslikkuse. Kristuse poole pöördumine muudab inimese huvide keskme täielikult.
Selline pöördumine võib olla järsk või järk-järguline. Täiskasvanute ristimine on nende sees toimunud vaimuliku pöörde tulemus; sakramendi armu kaudu see pühitsetakse ja kinnistatakse. Laste ristimisel, kuigi neil pole veel teadlikku usku, külvatakse neisse armulise elu seeme, mis viib tulevikus ristitu täieliku taassünnini, tingimusel, et nad saavad sobiva kristliku kasvatuse.
Ristimiseks väärilise ettevalmistuse hulka kuuluvad usk, täielik meeleparandus, varasemast isekast elust loobumine, isekuse ja isearmastuse seose mõistmine kurjade vaimude tegevusega ning neist lahtiütlemine. Imikute ristimine sai alguse juba varastel aegadel. Nende puhul ei saa loomulikult oodata usku ja meeleparandust, kuid neid ristitakse nende vanemate ja ristivanemate usu alusel. Neil on püha kohustus õpetada ristitut usutõdedes ja aidata tal sündida uuele elule. Me palvetame laste eest ja usume, et meie palvete kaudu võib Issand anda neile mitmesuguseid vaimseid õnnistusi. Kas võib siis kahelda, et Kiriku palvete kaudu lastele ristimise sakramendis antud arm kannab õigeid vilju? Me teame, et ka Issand ise ütles, et laske lapsed Tema juurde tulla (Lk 18:15–16), ja püha Johannes Ristija ülistas Issandat juba emaihus. Arm toimib ka inimese alateadvuses.
Samal ajal peaksid kõik kristlased meeles pidama, et ristimise sakramendis antud talendi ja uue elu tagatise suurendamine toimub isiklike pingutuste kaudu, mõnikord kogu elu kestva vaimse võitluse kaudu. Teisisõnu, me ei tohiks kunagi unustada ristimisel antud tõotusi.
Juba ristimise vastuvõtmise ajal toimuvad ristitavas kustumatud muutused: ta vabaneb pärispatust ning saatan tõrjutakse tema südamest välja. Kuigi kiusatuste võimalus jääb, on saatan inimesele justkui väline. Ristimata inimene, pärispatu tõttu, ei suuda sisuliselt mitte patustada, kuid ristitu, kuigi ta võib pattu teha, valitseb patu üle.
Ortodoksne kristlane peab teadma, millesse ta usub, ja tunnistama seda, millesse ta usub.
USUTUNNISTUS
Eesti keeles
Abimaterjal ristimiseks valmistujale:
Ristimise sakrament: kanoonilised seletused – Kiriklik-kanoonilised takistused ristimise sakramendi toimetamiseks.
Avalikud vestlused enne kolmekuningapäeva – Välja antud Narva ja Peipsi-äärse piiskopi Lazaruse õnnistusel.